esmaspäev, 24. oktoober 2016

Mihhail Šiškin ¨Veenuse juus¨

Raamatu selgrooks olid minu jaoks lauljanna päevikusissekanded. Kõik muu oli tüütu vaht (kuigi kohati huvitav: dragomani intervjuud, Tristani ja Isolde lood), mis kiiresti läbi lehitseda, eriti lõpus.

Samas mõtteid, mis liigutasid, oli palju. Olnuks raamat kontsentreeritum, mitte nii laialivalguv, oleks see rohkem meeldinud. Mõned tsitaadid:

... ainult vahemaad punkti A ja punkti B vahel mõõdetakse kilomeetritega. Elu käib mööda inimesi. tuleb inimesi endasse koguda, ja kõik, keda sa oled armastanud, ei kao kuhugi, nad elavad sinus, sa koosned neist. lk 383

...

Maša oli torssis, et vean igasuguseid hulguseid koju ja et ega kõiki näljaseid koeri ikka jõua ära toita. Kui kõiki ära ei toida, siis järelikult ja just sellepärast tuleb anda süüa sellele, kellele saad, niisiis sellele siin. See on samuti nagu õnnega. Kui kõik ei saa niikuinii õnnelikud olla, siis järelikult peab õnnelik olema see, kes seda praegu saab. Peab olema õnnelik täna, kõigest hoolimata. Keegi on öelnud, et kui on olemas põrgu, siis ei saa paradiisi olla. Et olevat võimatu olla paradiisis, kui sa tead, et kuskil on kannatused. Jama. Tõelist naudingut elust võib tunda ainult siis, kui on üle elatud kannatused. Mis sel krantsil meie supi ülejäägist, kui ta ei oleks nälga kõngemas?

Alati on nii: kellelgi raiutakse pea otsast, ja kaks inimest väljakul tapalava ees kogevad sel ajal esimest armastust. Keegi imetleb maalilist päikeseloojangut, ja keegi vaatab sedasama loojangut trellide tagant. Alati jääb nii! Ja nii peabki olema! lk 446

...

Kogu maailm on üks tervik, ühendatud anumad. Mida suurem on kuskil kellegi õnnetus, seda tugevam ja teravam peab olema teiste õnnetunne. Nad peavad tugevamini armastama. Et see maailm oleks tasakaalus, et maailm ei läheks ümber nagu paat. lk 447

3/5

Kai Aareleid ¨Linnade põletamine¨

Väga meeldis. Ilus ja kurb. Lapsepõlve mälestused meenutasid ¨Kadri. Kasuema¨.

5/5