Mihhail Šiškin ¨Veenuse juus¨

Raamatu selgrooks olid minu jaoks lauljanna päevikusissekanded. Kõik muu oli tüütu vaht (kuigi kohati huvitav: dragomani intervjuud, Tristani ja Isolde lood), mis kiiresti läbi lehitseda, eriti lõpus.

Samas mõtteid, mis liigutasid, oli palju. Olnuks raamat kontsentreeritum, mitte nii laialivalguv, oleks see rohkem meeldinud. Mõned tsitaadid:

... ainult vahemaad punkti A ja punkti B vahel mõõdetakse kilomeetritega. Elu käib mööda inimesi. tuleb inimesi endasse koguda, ja kõik, keda sa oled armastanud, ei kao kuhugi, nad elavad sinus, sa koosned neist. lk 383

...

Maša oli torssis, et vean igasuguseid hulguseid koju ja et ega kõiki näljaseid koeri ikka jõua ära toita. Kui kõiki ära ei toida, siis järelikult ja just sellepärast tuleb anda süüa sellele, kellele saad, niisiis sellele siin. See on samuti nagu õnnega. Kui kõik ei saa niikuinii õnnelikud olla, siis järelikult peab õnnelik olema see, kes seda praegu saab. Peab olema õnnelik täna, kõigest hoolimata. Keegi on öelnud, et kui on olemas põrgu, siis ei saa paradiisi olla. Et olevat võimatu olla paradiisis, kui sa tead, et kuskil on kannatused. Jama. Tõelist naudingut elust võib tunda ainult siis, kui on üle elatud kannatused. Mis sel krantsil meie supi ülejäägist, kui ta ei oleks nälga kõngemas?

Alati on nii: kellelgi raiutakse pea otsast, ja kaks inimest väljakul tapalava ees kogevad sel ajal esimest armastust. Keegi imetleb maalilist päikeseloojangut, ja keegi vaatab sedasama loojangut trellide tagant. Alati jääb nii! Ja nii peabki olema! lk 446

...

Kogu maailm on üks tervik, ühendatud anumad. Mida suurem on kuskil kellegi õnnetus, seda tugevam ja teravam peab olema teiste õnnetunne. Nad peavad tugevamini armastama. Et see maailm oleks tasakaalus, et maailm ei läheks ümber nagu paat. lk 447

3/5

Kai Aareleid ¨Linnade põletamine¨

Väga meeldis. Ilus ja kurb. Lapsepõlve mälestused meenutasid ¨Kadri. Kasuema¨.

5/5

Mohsin Hamid ¨Vastutahtsi fundamentalist¨

Väga huvitavalt lahendatud raamat (monoloog) ja põnev lugeda. Lugu kerib aeglaselt, aga vääramatult oma loogilise, kuid sellegipoolest ootamatu lõpu poole. Õhuke raamat, ei mingit vahtu. Maailm ei ole must ja valge. Inimesed ei jagune ainult ingliteks ja kuraditeks, rahvad headeks ja halbadeks.

4,5/5

Sue Monk Kidd ¨Mesilaste salajane elu¨

Väga soe raamat minu meelest: kõik need armastusväärsed tegelased ja mesilasteteema. Raamatus on ka julmust, aga enam jäi meelde sügav inimlikkus, mis kõigest hoolimata meile ikkagi alati alles jääb.

4/5

Robert Seethaler ¨Tubakapoodnik¨

Lugemise ajal meeldis, aga mingeid erilisi emotsioone ei tekitanud, peale selle alatise uskumatuse, mis II maailmasõja eelsete ja aegsete õudustega alati kaasneb.

3,5/5

Deborah Moggach ¨Tulbipalavik¨

Meenutas natuke ¨Tütarlast pärlkõrvarõngaga¨, mis mulle väga meeldib – tegevustiku toimumise aeg ja koht enam-vähem sama, samuti on üheks peategelaseks kunstnik –, aga minu maitsele liiga dramaatiline. Kunstiajalooline aspekt oli väga huvitav. Samuti meeldis see, et lugu oli jutustatud erinevatest vaatepunktidest. See kohe annab raamatule sügavust juurde.

3/5

Astrid Lindgren ¨Sõjapäevikud 1939 - 1945¨

Pisut pettusin. Ootasin siiski pisut rohkem seda päris õiget sõjaõhustikku, aga Rootsi oli neutraalne riik ja tundub, et igapäevaelu sõda väga oluliselt ei mõjutanud. Kõige huvitavam oli minu jaoks see, et päevikute kirjutamise ajal ei olnud Lindgren veel tuntud, alles alustas oma kirjanikuteed. Nii et ta ise veel ei teadnud, mis teda ees ootab.

3,5/5

Jevgeni Tšižov ¨Tõlge reaalusest¨

Väga venima jäi mul see raamat, tükk aega lugesin. Ei haaranud kaasa. Võtsin lugeda, sest huvitas tõlkimise- ja totalitaarriigiteema, aga muud ma raamatust enda jaoks ei leidnud.

2,5/5

John Steinbeck ¨Hommiku pool eedenit¨

Suurepärane lugemiselamus. Otsast otsani täis elutarkusi, olemata sealjuures targutav. Ja millised karakterid! Väga meeldis.

5/5

Sujata Massey ¨Surm lumes¨

Üle pika aja sattus kätte raamat, mis kohe üldse ei meeldinud. Tüütult paks, ei mingit põnevust, minu jaoks ebasümpaatne peategelane. Emotsioonid umbes samad, nagu ¨Ohakalindu¨ lugedes. Ainukese asjana meeldis, et tegevus toimus Jaapanis (sellepärast raamatu lugemiseks üldse valisingi), aga infokillud selle maa ja kultuuri kohta olid kahjuks esitatud kuidagi ebaloomulikult pealetükkivalt. Kahju.

2/5

Katja Kettu ¨Ööliblikas¨

Meeldis jällegi väga, nagu Katja Kettu eelmisedki raamatud. Minu jaoks on selles kõik olemas: põnevus, armastus, ajalugu. Huvitav oli maride liin. Õnneks oli ¨Ämmaemandast¨. kraadi võrra mahedam. Karge põhjamaine realism.

5/5

Ilmar Taska ¨Pobeda 1946¨

Oli hea lugemine, aga jäi minu jaoks pinnapealseks. Mart Sander ¨Litsid¨ enam-vähem samast ajastust oli tugevam ja liigutas rohkem.

3,5/5

Tan Twan Eng ¨Õhtuste udude aed¨

Mulle meeldivad raamatud, mis kohe lugemise ajal kuidagi mõjutavad, panevad teema kohta infot juurde otsima. Seda raamatut lugedes ma jõin liitrite viisi rohelist teed ja tekkis vastupandamatu soov jälle Jaapanit külastada. Lisaks vaatasin netist Jaapani aedade ja Jaapani kuntstnike puulõigete pilte. Aia rajamisest oleksin tahtnud isegi detailsemalt lugeda, see oli lihtsalt nii huvitav. Keel oli ilus ja poeetiline, nii et kõik kokku mõjus väga romantiliselt ja tüünelt. Lisaks veel ajalooline taust.

4,5/5

Jim Ashilevi ¨Kehade mets¨

Poisikese meheks kasvamise lugu. Lapsevanematele kindlasti õige õpetlik. Omapärane raamat. Viiteid pornole kohati minu maitsele liiga palju, aga eks see andis teravust juurde. Väga meeldis.

5/5

Viktor Pelevin ¨Tšapajev ja Pustota¨

Ei oskagi nagu midagi öelda selle raamatu kohta. Meenutas müstilisuse poolest natuke ¨Meistrit ja Margaritat¨ (mis mulle väga meeldib), aga jäi kuidagi katkendlikuks. Ei moodustanud ühtset tervikut. Pelevini jutt muidu vaimukas.

3/5

Katja Kettu ¨Ämmaemand¨

Raamat nagu loodusjõud. Võimas. Lõpuni lugedes oleksin tahtnud otsast peale alustada, sest omapärase ülesehituse tõttu jäi alguses paljuski segaseks. Lugemiseks üsna raske raamat. Sündmused ei toimu alati järjekorras, vahetuvad toimumiskohad ja jutustajad. Väga meeldis.

5/5

David Guterson ¨Lumi langeb seedritele¨

Ei olnud iseenesest paha raamat, üsna meelelahutuslik, aga nii kui lugemise lõpetasin, kadus meelest. Kõige huvitavam oli ajaloolis-kultuuriline raamistik: sisserännanud jaapanlaste eluolu USA väikesaarel ja nende saatus pärast Pearl Harborit.

3,5/5

Katja Kettu ¨Keevitaja¨

Ei ole Kettu raamatuid varem lugenud, aga väga meeldis. Põnev ülesehitus ja ilus keel, hea tõlge. Lugesin naudinguga. Sündmused erinevate inimeste vaatepunktist nähtuna on alati huvitavad. Lahe, kuidas alguses näiliselt seondumatud elud lõpuks üksteisega kokku jooksid. Kindlasti tahan lugeda ka kirjaniku teisi raamatuid.

5/5

Sofi Oksanen ¨Norma¨

Ei oska seda millegagi seletada, aga raamat oli mulle füüsiliselt vastik. Väga tugevad negatiivsed emotsioonid. Ei suutnudki lõpuni lugeda. Kummaline, sest Oksaneni eelmised raamatud meeldisid.

2/5

Alvydas Šlepikas ¨Minu nimi on Maryte¨

Kaua aega lükkasin lugemist edasi, kartsin, et füüsiliselt ei suuda lugeda. Kui viimaks kätte võtsin, siis suutsin küll, kuigi vaevalt, et seda uuesti teen: väga hea raamat aga väga valus teema. Lapsed sõja koleduste keskel – midagi jubedamat on raske ette kujutada. Ja ometi – see kõik ei ole ju maailmast kuhugi kadunud, on palju kohti, kus see ka tänapäeval on reaalsus.

4,5/5

Mart Sander ¨Litsid¨

Ajalooline taust ja faktid jätsid kustumatu mulje ning tekitasid suure huvi selle perioodi vastu Eesti ajaloos. Pisut häiris avaliku maja elu liigne romantiseerimine, jäi mulje nagu oleksid kõik noored naised tollal unistanud litsiks saamisest. Muidu väga meeldis. Jään järge ootama.

4,5/5

Indrek Hargla ¨Raudrästiku aeg¨

Liiga muinasjutuline minu jaoks, vastupidiselt Melchiorile, mis tundus hästi reaalne. Põnev oli küll, kuigi jutud tundusid pealiskaudsed, oleksid vabalt võinud pikemad olla.

4/5

Meelis Friedenthal ¨Mesilased¨

Omapärane ja kummituslik raamat. Sünge aga huvitav lugemine. Kõigest aru ei saanud, lummas pigem meeleolu, toimumise aeg ja koht kui tegevustik.

4/5

Viivi Luik ¨Seitsmes rahukevad¨

Meenutas ¨Viienäput¨: sama ajastu, samamoodi jutustajaks laps, aga ¨Viienäput¨ oli kuidagi ladusam lugeda, ¨Seitsmenda rahukevadega¨ pidin rohkem keskenduma, et mõtted uitama ei läheks. Sellegipoolest meeldis ka see raamat väga, lapse vaatenurk lihtsalt on nii huvitav.

5/5

Mika Waltari ¨Karina Mansdotter¨

¨Sinuhe, egiptlane¨ on üks minu lemmikutest, ¨Karina Mansdotter¨ ei olnud pooltki nii paeluv. Huvitav killuke ajaloost ja sellega asi minu jaoks piirdus. Peategelased ei äratanud miskipärast sümpaatiat, isegi mitte oma kuningat koeralikult armastav Karina.

3,5/5

Peter Gardos ¨Koidupalavik¨

Haarav, seda enam, et tõestisündinud. Ei ole eriliselt raputav raamat, aga südantliigutav, ilus armastuslugu ja mõnus lugeda. Samas mingiks kergeks kirjanduseks ka ei liigitu, juuditeema ikka väga õõvastav. Ikka ja jälle hämmastab mind inimese elujanu, tema vastupidavus ja kohandumisvõime.

4,5/5

Barbara Erskine ¨Hay emand¨

Väga ei meeldinud, aga oli piisavalt põnev, et lõpuni lugeda. Matilda lugu oli huvitav, sellest oleksin rohkem teada tahtnud. Tänapäevane tegevusliin oli nõrk, nagu mingi psühhiaatriline seebiooper: kõik hüpnotiseerivad kõiki, ja ei olnud minu jaoks usutav, ei tegelased ega sündmustik. Lõpuks ei saanudki ma päris hästi aru, mis roll kellelgi selles loos oli (eriti Sami osa) ja kuidas see kõik üldse alguse sai.

3/5

Daniel Glattauer ¨Hea põhjatuule vastu¨

Alguses huvitav ja intrigeeriv, aga pikapeale muutus kõigi nende e-kirjade lugemine tüütuks. Kaalusin juba pooleli jätmist, kui uue tegelase ilmumine loo uuele elule aitas ja lugesin ikkagi lõpuni. Minu jaoks oli väga ebasümpaatne naispeategelane, tema pidev vaimukuste pritsimine, mingi kohatu omanikutunne kirjasõbra vastu, manipuleerimine. Lõpp meeldis ja nii jäägugi, järge lugema ei hakka.

3,5/5

Mara Zalite ¨Viienäpu¨

Kiidan, kiidan, kiidan! Nii vahva lugemine, kuigi teemad ju jälle väga tõsised: küüditamine, Siberis ellujäämine ja kodumaale naastes uute oludega kohanemine. Kõik läbi viie-aastase lapse silmade. Midagi pole teha, need lapspeategelastega raamatud kohe on kuidagi eriti siirad ja südamlikud. Ja milline tõlge – geniaalne, lust lugeda! Jään põnevusega järge ootama.

5/5

Donna Tartt ¨Ohakalind¨

Liiga palju sõnu ja vahtu, raamat on ilmselgelt selle loo jaoks liiga paks.  Peategelane ei äratanud vähimatki poolehoidu ega kaastunnet ja kõik maaliga seonduv oli minu jaoks ebausutav. Üldmulje: loetav (kohati kaalusin, kas viitsin ikka lõpuni lugeda), aga nõrk.

3/5

Markus Zusak ¨Raamatuvaras¨

Ükskõik kui õudne parasjagu poleks, ikka leidub põgusaid imelisi hetki, mis kõik lunastavad. Küll see elutahe peab ikka tugev olema, et sellest piskust jõudu ammutada ja ikka edasi rühkida! Omapärane (jutustajaks surm!), nukker, jube, kaunis. Meeldis.

4,5/5

Anthony Doerr ¨Kõik see silmale nähtamatu valgus¨

Ilus, puhas, valge ja hoolimata sõjakoledustest – algusest lõpuni lootusrikas raamat. Haarav lugu, sümpaatsed tegelased, nauditav. Väga meeldis.

5/5

Tommi Kinnunen ¨Nelja tee rist¨

Läks väga hinge, kuigi oli surmmasendav, ei ühtki lootusekiirt. Mitu päeva oli tunne, et taevas litsub vastu maad.

...

Ta teab, et käib edaspidigi sealt postkontorist kirju toomas, läheb seal platsil liinibussi peale, ja ta teab, et ei vahetaks mitte millegi muu vastu neid ainsaid lühikesi õnnehetki, mis tal on õnnestunud elus leida. lk 214

...

Onni vaatab magavat naist ja mõtleb, kuidas too kunagi ei kurda. /.../ Kunagi ei vihjata kellegi ebaõnnestumisele ja tagasilööke ei võeta isegi pere keskel jutuks. Kuna kellegi koormat ei jagata ning raskustest kõvasti ei räägita, pole võimalik neile lahendusi leida. lk 216

4,5/5

Valdur Mikita ¨Lindvistika ehk metsa see lingvistika¨

Raamat Eestimaa looduse, kultuuri ja inimeste unikaalsusest, kellele siis ei meeldiks sellist ülistuslaulu lugeda. Kõik eestlaste armsad kiiksud on ilusti kirja pandud ja meie looduse võlud lahti seletatud. Kohustuslik lugemine kõikidele eestimaalastele, teeb ikka uhkeks küll.

Eriti meeldis mõte, et selline inimese ja looduse kooselu, mis meil senini valitseb, võiks olla omalaadseks mudeliks, eeskujuks kogu maailmale. Inimese side loodusega on kiiresti kadumas, meil on see veel olemas ja see ongi meie eripära, põhiline ekspordiartikkel – elu veerekese pääl, metsa ja mere vahel. Modernne rahvas, kel on arhailised juured – enam paremini öelda ei saa. 4,5/5

...

... maailmas on palju inimesi, kes on käinud Pariisis, kuid väga vähe neid, kes on käinud seenel. Seenelkäik on maailmakultuuri seisukohalt igatahes palju tähtsam kui reis Pariisi. Lisaks pole maailmas enam täenäoliselt alles ühtegi kultuuri, kus seenenäitust külastaks rohkem inimesi kui rokk-kontserti. Eesti rokkstaarid on kivipuravik, männiriisikas ja suur sirmik.

...

Võib öelda, et mets säilitab vana, võõras kultuur takerdub suurde laande. ... Ajalugu on näidanud, et need maad ja rahvad, kus kasvas vähe metsa, võtsid ristiusu vastu palju kiiremini. Mets pakub nii tuule- kui kultuurivarju.

...

... Eestis pole suuri panoraamseid loodusvaateid, nagu on sügavsinine ookean või lumised mäed. Eesti on pigem tilluke mitmekesisuse oaas kiiresti üheülbastuvas maailmas, see on varjude ja varjundite võluriik, mis on koduks väikesele inimesele. Sellisele, kel pole eluks suuri plaane ja kes tahaks pigem elada nagu indiaanlane, märkamatult ja salaja.

...

... kui meile sisendab mets turvatunnet, siis eurooplasele pigem hirmu. Eestlase jaoks tekitab kõhedust see, kui ta kohtab metsas teist inimest, eurooplase jaoks, vastupidi, tekitab hirmu see, et mets on inimtühi.

...

Eestlased on koduigatsuse maailmameistrid. See on meie õnne ja nukruse saladus.

Jane Austen ¨Uhkus ja eelarvamus¨

Väga värskendav lugemine pärast nii suurt hulka tänapäeva eesti kirjandust. Meeldis, aga Jane Eyre'iga võrreldav ei ole – liiga pealiskaudsed karakterid, dialoog, tegevustik – aga selline see elu ilmselt oligi. Õnneks on tugevalt tuntav ka autori irooniline hoiak ja jõudeelu naeruvääristamine.

4/5

Armin Kõomägi ¨Minu Mustamäe¨

¨Lui Vutoon¨ oli minu eelmise aasta üks suurimaid lugemiselamusi. Lugesin seda millalgi sügise alul ja olen siiani raamatu mõju all, teema läks ikka väga hinge.

¨Minu Mustamäe¨ ei ole minu raamat. Jah, Kõomägi on vaimukas sõnasepp ja oli huvitav lugeda ka, aga kui poole peale jõudsin, muutus kogu krempel füüsiliselt vastikuks. Liiga vänge kraam minu jaoks. Pärast lugesin raamatu ikka lõpuni, doseeritult, jutt jutu haaval.

3/5

Olavi Ruitlane ¨Vee peal¨

Kolmas Ruitlase raamat järjest. Ei teagi, milline neist kõige rohkem meeldis, kas ¨Kroonu¨ või ¨Vee peal¨. Süžeelt on ¨Vee peal¨ muidugi hoopis midagi muud, aga natuke sarnane ka: võru keele kasutamise poolest, mis mulle juba ¨Kroonus¨ väga meeldis ja mis kuhjaga särtsu juurde annab, ning lootusrikka lõpu poolest.

Poisikese elu Võru agulis, joodikute, naisepeksjate, litside keskel, on kohati õõvastav. Õigemini see iseenesest mõistetavus, millega poiss sellist elu võtab. Samas, kõik olulised asjad on ju olemas: kodu, hoolivad vanavanemad, sõbrad-kalamehed ja suur hobi, mis kõigest üle aitab saada ning elule mõtte annab. Arvasin, et kalastamise teema võib pikapeale tüütuks muutuda, aga ei, väga huvitav oli kalapüügi peensustega tutvuda. Ei teadnudki, et kalapüük selline teadus on! Ühesõnaga meeldis – see siirus, mis tuleb ilmselt sellest, et peategelaseks on laps, väga hea olustiku ja kirgliku kalamehe maailma kirjeldus.

4/5

Olavi Ruitlane ¨Kroonu¨

Ruitlase ¨Kroonu¨ meeldis palju rohkem kui sama autori ¨Naine¨, mis oli ju ka naljakas, aga kuidagi teistmoodi, kirbe huumoriga. Värvikad ja sümpaatsed tegelaskujud – eriti meeldis setu ja tema setukeelsed ütlemised – ja tempokas tegevustik. Muhe raamat, läheb kindlasti kunagi ülelugemisele.

4/5