Valdur Mikita ¨Lindvistika ehk metsa see lingvistika¨

Raamat Eestimaa looduse, kultuuri ja inimeste unikaalsusest, kellele siis ei meeldiks sellist ülistuslaulu lugeda. Kõik eestlaste armsad kiiksud on ilusti kirja pandud ja meie looduse võlud lahti seletatud. Kohustuslik lugemine kõikidele eestimaalastele, teeb ikka uhkeks küll.

Eriti meeldis mõte, et selline inimese ja looduse kooselu, mis meil senini valitseb, võiks olla omalaadseks mudeliks, eeskujuks kogu maailmale. Inimese side loodusega on kiiresti kadumas, meil on see veel olemas ja see ongi meie eripära, põhiline ekspordiartikkel – elu veerekese pääl, metsa ja mere vahel. Modernne rahvas, kel on arhailised juured – enam paremini öelda ei saa. 4,5/5

...

... maailmas on palju inimesi, kes on käinud Pariisis, kuid väga vähe neid, kes on käinud seenel. Seenelkäik on maailmakultuuri seisukohalt igatahes palju tähtsam kui reis Pariisi. Lisaks pole maailmas enam täenäoliselt alles ühtegi kultuuri, kus seenenäitust külastaks rohkem inimesi kui rokk-kontserti. Eesti rokkstaarid on kivipuravik, männiriisikas ja suur sirmik.

...

Võib öelda, et mets säilitab vana, võõras kultuur takerdub suurde laande. ... Ajalugu on näidanud, et need maad ja rahvad, kus kasvas vähe metsa, võtsid ristiusu vastu palju kiiremini. Mets pakub nii tuule- kui kultuurivarju.

...

... Eestis pole suuri panoraamseid loodusvaateid, nagu on sügavsinine ookean või lumised mäed. Eesti on pigem tilluke mitmekesisuse oaas kiiresti üheülbastuvas maailmas, see on varjude ja varjundite võluriik, mis on koduks väikesele inimesele. Sellisele, kel pole eluks suuri plaane ja kes tahaks pigem elada nagu indiaanlane, märkamatult ja salaja.

...

... kui meile sisendab mets turvatunnet, siis eurooplasele pigem hirmu. Eestlase jaoks tekitab kõhedust see, kui ta kohtab metsas teist inimest, eurooplase jaoks, vastupidi, tekitab hirmu see, et mets on inimtühi.

...

Eestlased on koduigatsuse maailmameistrid. See on meie õnne ja nukruse saladus.

Jane Austen ¨Uhkus ja eelarvamus¨

Väga värskendav lugemine pärast nii suurt hulka tänapäeva eesti kirjandust. Meeldis, aga Jane Eyre'iga võrreldav ei ole – liiga pealiskaudsed karakterid, dialoog, tegevustik – aga selline see elu ilmselt oligi. Õnneks on tugevalt tuntav ka autori irooniline hoiak ja jõudeelu naeruvääristamine.

4/5

Armin Kõomägi ¨Minu Mustamäe¨

¨Lui Vutoon¨ oli minu eelmise aasta üks suurimaid lugemiselamusi. Lugesin seda millalgi sügise alul ja olen siiani raamatu mõju all, teema läks ikka väga hinge.

¨Minu Mustamäe¨ ei ole minu raamat. Jah, Kõomägi on vaimukas sõnasepp ja oli huvitav lugeda ka, aga kui poole peale jõudsin, muutus kogu krempel füüsiliselt vastikuks. Liiga vänge kraam minu jaoks. Pärast lugesin raamatu ikka lõpuni, doseeritult, jutt jutu haaval.

3/5

Olavi Ruitlane ¨Vee peal¨

Kolmas Ruitlase raamat järjest. Ei teagi, milline neist kõige rohkem meeldis, kas ¨Kroonu¨ või ¨Vee peal¨. Süžeelt on ¨Vee peal¨ muidugi hoopis midagi muud, aga natuke sarnane ka: võru keele kasutamise poolest, mis mulle juba ¨Kroonus¨ väga meeldis ja mis kuhjaga särtsu juurde annab, ning lootusrikka lõpu poolest.

Poisikese elu Võru agulis, joodikute, naisepeksjate, litside keskel, on kohati õõvastav. Õigemini see iseenesest mõistetavus, millega poiss sellist elu võtab. Samas, kõik olulised asjad on ju olemas: kodu, hoolivad vanavanemad, sõbrad-kalamehed ja suur hobi, mis kõigest üle aitab saada ning elule mõtte annab. Arvasin, et kalastamise teema võib pikapeale tüütuks muutuda, aga ei, väga huvitav oli kalapüügi peensustega tutvuda. Ei teadnudki, et kalapüük selline teadus on! Ühesõnaga meeldis – see siirus, mis tuleb ilmselt sellest, et peategelaseks on laps, väga hea olustiku ja kirgliku kalamehe maailma kirjeldus.

4/5

Olavi Ruitlane ¨Kroonu¨

Ruitlase ¨Kroonu¨ meeldis palju rohkem kui sama autori ¨Naine¨, mis oli ju ka naljakas, aga kuidagi teistmoodi, kirbe huumoriga. Värvikad ja sümpaatsed tegelaskujud – eriti meeldis setu ja tema setukeelsed ütlemised – ja tempokas tegevustik. Muhe raamat, läheb kindlasti kunagi ülelugemisele.

4/5