Kolmas Ruitlase raamat järjest. Ei teagi, milline neist kõige rohkem meeldis, kas ¨Kroonu¨ või ¨Vee peal¨. Süžeelt on ¨Vee peal¨ muidugi hoopis midagi muud, aga natuke sarnane ka: võru keele kasutamise poolest, mis mulle juba ¨Kroonus¨ väga meeldis ja mis kuhjaga särtsu juurde annab, ning lootusrikka lõpu poolest.
Poisikese elu Võru agulis, joodikute, naisepeksjate, litside keskel, on kohati õõvastav. Õigemini see iseenesest mõistetavus, millega poiss sellist elu võtab. Samas, kõik olulised asjad on ju olemas: kodu, hoolivad vanavanemad, sõbrad-kalamehed ja suur hobi, mis kõigest üle aitab saada ning elule mõtte annab. Arvasin, et kalastamise teema võib pikapeale tüütuks muutuda, aga ei, väga huvitav oli kalapüügi peensustega tutvuda. Ei teadnudki, et kalapüük selline teadus on! Ühesõnaga meeldis – see siirus, mis tuleb ilmselt sellest, et peategelaseks on laps, väga hea olustiku ja kirgliku kalamehe maailma kirjeldus.
4/5
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar