David Guterson ¨Lumi langeb seedritele¨

Ei olnud iseenesest paha raamat, üsna meelelahutuslik, aga nii kui lugemise lõpetasin, kadus meelest. Kõige huvitavam oli ajaloolis-kultuuriline raamistik: sisserännanud jaapanlaste eluolu USA väikesaarel ja nende saatus pärast Pearl Harborit.

3,5/5

Katja Kettu ¨Keevitaja¨

Ei ole Kettu raamatuid varem lugenud, aga väga meeldis. Põnev ülesehitus ja ilus keel, hea tõlge. Lugesin naudinguga. Sündmused erinevate inimeste vaatepunktist nähtuna on alati huvitavad. Lahe, kuidas alguses näiliselt seondumatud elud lõpuks üksteisega kokku jooksid. Kindlasti tahan lugeda ka kirjaniku teisi raamatuid.

5/5

Sofi Oksanen ¨Norma¨

Ei oska seda millegagi seletada, aga raamat oli mulle füüsiliselt vastik. Väga tugevad negatiivsed emotsioonid. Ei suutnudki lõpuni lugeda. Kummaline, sest Oksaneni eelmised raamatud meeldisid.

2/5

Alvydas Šlepikas ¨Minu nimi on Maryte¨

Kaua aega lükkasin lugemist edasi, kartsin, et füüsiliselt ei suuda lugeda. Kui viimaks kätte võtsin, siis suutsin küll, kuigi vaevalt, et seda uuesti teen: väga hea raamat aga väga valus teema. Lapsed sõja koleduste keskel – midagi jubedamat on raske ette kujutada. Ja ometi – see kõik ei ole ju maailmast kuhugi kadunud, on palju kohti, kus see ka tänapäeval on reaalsus.

4,5/5

Mart Sander ¨Litsid¨

Ajalooline taust ja faktid jätsid kustumatu mulje ning tekitasid suure huvi selle perioodi vastu Eesti ajaloos. Pisut häiris avaliku maja elu liigne romantiseerimine, jäi mulje nagu oleksid kõik noored naised tollal unistanud litsiks saamisest. Muidu väga meeldis. Jään järge ootama.

4,5/5

Indrek Hargla ¨Raudrästiku aeg¨

Liiga muinasjutuline minu jaoks, vastupidiselt Melchiorile, mis tundus hästi reaalne. Põnev oli küll, kuigi jutud tundusid pealiskaudsed, oleksid vabalt võinud pikemad olla.

4/5

Meelis Friedenthal ¨Mesilased¨

Omapärane ja kummituslik raamat. Sünge aga huvitav lugemine. Kõigest aru ei saanud, lummas pigem meeleolu, toimumise aeg ja koht kui tegevustik.

4/5

Viivi Luik ¨Seitsmes rahukevad¨

Meenutas ¨Viienäput¨: sama ajastu, samamoodi jutustajaks laps, aga ¨Viienäput¨ oli kuidagi ladusam lugeda, ¨Seitsmenda rahukevadega¨ pidin rohkem keskenduma, et mõtted uitama ei läheks. Sellegipoolest meeldis ka see raamat väga, lapse vaatenurk lihtsalt on nii huvitav.

5/5